1. Üsälatsõ tundõ
Väikene lats näütäs ummi tundmuisi läbi hindä hääolõmisõ. Ku latsõl om kõtt tühi, sis tä nakkas ikma, selle et taht süvvä. Niisama ku täl om külm vai kuum. Hirmu tekütäs võõra inemise nägemine, vai nigu tuu kotsilõ üteldäs: lats võõrastas. Niisama tulõ ikk haigusõ aigu, ja noid om säändsen iän pall’o. Ku iks kurk om vallus ja süvvä ei saa, sis õkvalt aja ikma.
Vanõmbidõ kohus omgi noid häti vaigista. Tohe ei är unõhta latsõ rahustamist. Kõgõ lihtsämb viis om lats üskä võtta ja kuss’ota. Seo and kimmä tundõ.
Ku lats om haigõ, sis om imä süä viil haigõmb, selle et tä om murrõn latsõ tervüse peräst.
Näüde elost. Imä oll’ üsälatsõga latsihaigõmajan kolmanda kõrra pääl. Lats rüükse vaihtpidämäldä. Imäl läts’ närv nii krussi, et tä läts’ rõdu pääle ja mõtõl’, et hüppäs säält alla. Õnnõs tulli tohtri, kes tä är pästsevä ja latsõlõ valu vasta süsti teivä.
2. Väikulatsõ tundõ
Ku lats saa jo nii suurõs, et nakkas ilmaelost arvo saama, sis käü tuu arvosaaminõ läbi hindä tundmuisi ja hirmõ, niisama läbi rõõmu. Siin nakkasõ joba mano tulõma sündmüse keskkunnast, milles om kõgõpäält uma pere.
Ku imä-esä saava umavaihõl häste läbi, om lats kah rahulik. Täl om hää olla. Ku perren omma vanaimä ja vanaesä, kes kaesõ latsõ perrä sis, ku vanõmba tüül omma, kasus latsõ kimmäs tunnõ viil rohkõmb.
A pall’o noid peresid om, kon kõik aig tõnõtõsõst arvo saias? Iks tulõ ette umavaihõliisi ütelüisi. Säändsel juhul piässi mi ütelüse är ütlemä nii, et lats ei kuulõ. Tihtsähe olõ-i suuril inemiisil nii pall’o kannahtust. Iks üteldäs õkvalt prauhti vällä, mis ei miildü, ja lats kullõs päält. Tuust teküs latsõl hirm ja kimmüseldä olõk. Ku tülü tulõ viil viinadsõ pääga, või lats kah sinnä vaihõlõ jäiä.
Näüde elost. Esä kutsõ sõbra hindäle appi puid tegemä. Ku tüü tettü, minti tarrõ ja naati liikõ tegemä. Imä pand’ söögi lavva pääle ja istsõ kah seltsi. Esä jäi jo peris auru ala ja mõni tüümiis niisama. Üts naas’ immä kitmä, ku illos tä um. A esäl tekkü armukadõhus, tä es kannahta toda vällä ja nii minti kaklõma. Imä läts’ näid lahutama. Tütärlats, kes olle sis neläaastanõ, läts’ kah nigu imä tülü vaihõlõ. A mehe olli nigu noorõ kikka ja es kavatsõgi perrä jättä. Tullõm oll’ sääne, et imä sai lõtaku ja es jää lats kah ilma.
Lugu lätt edesi.
Uma Lehe kiräsaatja Urmi Aili om kirja pandnu, määndse tundõ inemisel elotii pääl ette tulla võiva, ja tuu noidõ kotsilõ näütit elost.
