«Tsiuhti!» tõmmas’ nuuri nõvvokabinetin tüütänü doktor Kann kondoomi kõllatsõlõ plastbanaanilõ pääle. Määne uskmalda hää mõtõ oll’ klassioppajal uma klassi tütrigu tervüseoppusõ tunnin polikliinikuhe tuvva! Esi tä pagõsi muidoki är, vast tundu tuu timä jaos liisnalt himolinõ.
Kiibõrdi sõbrannadõga sohvanukan, mõista-s kuigi olla ega midägi üldä. Klassivelju arvatõn pidimi nigunii vanatütrikõs jäämä. Säänestmuudu nä meile hirmsa naaruga koolin rüüksevä.
Olõminõ läts’ viil andsakumbas, ku tohtriprovva käve mugu pääle, õt küsüge no ummõhtõ midägi. Klassi kõgõ ilosamp tütrik naas’ sõs ütsipulgõ tuud ja taad uurma. Et õks kuis tuu ja taa käü. Kost põrgust tä säändsit asjo tiid!?
Nuijah, ma olõ-s esiki ütegi poiskõsõga käest kinni hoitnu, kõnõlõmalda viil üsähtämisest vai jummal hoidku! mus’otamisõst. Ja mi, kas mi saatusõs omgi jäiä noilõ plastikust banaanõlõ kondoomõ pääle tõmbama? Kas tuu omgi tuu, minkast tütrigõ aokiri ja kõgõ parõmb sõbranna Stiina õgan välläandõn hõisuga kirotas?
No muidoki, meil olliva ju õnnõs türkläse, kiä MSN-in sõbras panni ja sõs kaamõra iin uma püksi maaha kisi. No tuu oll’ viil kõrdu hullõmp ku tohtri plastbanaan.
Olkõ, et plessi pääga ümärik arvudioppaja oll’ Rate.ee koolin kinni pandnu, saimi peris kipõstõ teedä, kuis toolõ elolidsõlt tähtsäle lehele mano saia. Saimi säält sõbrannadõlõ, kiä saman klassitarõn puutre takan istsõva, sõnomit saata, hindäl kõrvun, kuis oppaja hirmsa räginäga inglüse kiilt kõnõlõs: «Vali hvail, sis seiv ääääs.» Umaette hindsiten olõs piaaigu silmist lipsanu, kuis Rate’i oll’ vahtsõnõ sõnnom tulnu. Oo, määneki Võro nuurmiis, a kimmähe mitte mi koolist, muido olõs nägo tutva. Käü kallo püüdmän, Tamula om täl nigu tõõnõ kodo ja kuts minnogi paadiga sõitma. Ossaa, sääne sägä olõs kül vaia umma võrku saia.
Lepsemi kokko, õt trehvämi õdagu Roosisaarõ silla man. Paari aastaga iist oll’ tuu sild valmis saanu ja tuust kõnõldi ku kõgõ ilolidsõmbast kotusõst Võromaa pääl. Joba oll’ sinnä pantu abielo märgis mitmid tabalukkõ ja siin-sääl võisõ nätä mus’otajit paarikõisi. Õkvalt tsuuda oll’ sinnä ütsindä minnä, nigu olõs määnegi hiiljä vai midägi säänest.
«Hõi,» kostu mu sälä takast. Nuurmiis oll’gi kummiloodsikuga kohale sõudnu. Pikk, kiidsak, tummõt verd, nigu olõs Libahundi Tiina latsõlats, silmin esieräline salalinõ pilk. Olõ-s peris mu masti miis, nigu üteldäs, esierälidselt nuu vällä vinnünü põlviga dressi ja vanaesä muudu kamps. A paadiga olõ-s ma Tamula pääl käünü ja tuust tahtsõ ma kül hummõn sõbrannadõlõ kõnõlda.
Tamula salahuisist ma näile kõnõlda es saaki, selle et lorop muutu kõrrast esierälikumbas. Üte väsünü kalamehekesega kõrvuisi jõudõn naas’ ta minkagiperäst joudu näütämä ja tuuga võiki ajama. Vaivalt õt kalloga provva mano oiduja vanamiis tuust võikiajamisõst arvogi sai. Loropil oll’ rõnd kummin, vanamehekene kõigi ummi kalloga oll’ nii kavvõndal, õt paistu õnnõ ku viikirp vii pääl.
Ollimi tuu lagja järve pääl katõkõistõ. Kõrraga nakas’ hold’o kummiloodsigu prundi man sehkendämä ja või jummal! – paadist nakas’ hirmsa pahinaga õhk vällä juuskma. Mul lei õkvalt süäme alt jutt läbi. Kaie ümbretsõõri, mitte üttegi inemist ja järveviir oll’ liisnalt kavvõndal.
Ku ma väiko tütrik olli, oll’ minno hiidütet vetevanaga, õt ma lumbi mano hulkma es lännü. Tuuperäst es olõ ma häste tsuklõma kah opnu. Nuurmehele oll’ mu pelgämine miili piteh, naardsõ umma jäletüt naaru suurõst häämeelest ja piisel’ nigu vana mätsäk kala lämmän lumbiviin.
Ellojäämistung, mõtlõ no ummõhtõ midägi vällä, ma saa-i jo säändse mõtsalisõga siiä järve pääle jäiä! «Ee…tiiät, mul on tsukrutõbi, ma piä uma õdagudsõ pritsi är pandma, muido lätt tuu… eee…tsukru, veretsukru liisnalt madalas. Olõ hää, panõ no minno kõrras sinnä puhma mano!» Tsukrutõvõst tiiä-i ma midägi, olli kuulnu, õt vanaesäl tuu haigus om ja piät kõik aig hinnäst pritsmä. Miä tuu «kõik aig» om ja midä tuu prits tege, tuust es tiiä ma midägi.
Vaest oll’ mul sääne kuulja nägo iin, õt lorop sõudsõgi viirde. Astsõ tettült tasaligu sammuga puhmõ vaihõlõ, hindäl tahtsõ süä rõnnust vällä karada. Niipia, ku ma olli kimmäs, õt tä minno nätä ei või, naksi juuskma nigu perämäne ull’, kumastu pokudõ vaihõl, sattõ maolõ maaha, ai hindä pistü ni panni edesi.
Joosi ja joosi, vaihtõpääl poolõ seereni mutta vaodõn, sõs jäl paiuossõga vasta vahtmist saiõn. Kurradi võpsik, olõ-i seol määnestki otsa. Vahtsõ kõik aig sälä taadõ, kas tuu ull’ om mullõ perrä juuskman ja minno järvemutta põrotaman.
Oo, määnegi tarõkõnõ! Määndsegi järveviirse suvõkodo! Lätsi läbi sitigapuhmõ, astsõ üle pindride ni naksi juuskma suurõ tii poolõ. Massina vuhisi müüdä, ma es julgu esiki kätt nõsta, olkõ õt olli säändsel moel pall’o Tarto ja Võro vaiht sõitnu. Muidoki olli trehvänü säändside himoliidsi vannomiihi pääle kah, kiä küssevä kõrraga, kas ma taha näil avita katiidrit sisse panda. Sisse?! Kohe põrguhe?!
Ma es taha täämbä inämp üttegi ulli nätä ja naksi jalaga Võro poolõ minemä. Kõik aig oll’ sääne tunnõ, õt õgan massinan omgi tuu hod’o järve päält, et tä om mullõ perrä juusknu ja taht minno massinahe tõmmada. Kotoh lätsi õkvalt magalõ, es kõnõlõ imäle midägi ja hummogu tundu tuu nigu halv unõnägo.
Naksi kuuli minemä, ku näi: nuusama musta vinnünü dressi mu iin koolimaja trepi pääl. Tuu oll’ tuusama hold’o. Kurrat külh, õt ma eelä nii pall’o porgahti! Hold’o silmä palli nigu vanalkur’al hindäl, tä nägo oll’ krampi kiskunu ja tä litsõ hambidõ vaihõlt: «Vana hatt, otsõ sinno puultõist tunni, arvssi, õt olõt kohegi puhma vaonu ja är koolnu. Ku sa seost kõgõst kinkalõgi kõnõlda julgut, sõs jumala iist, ma lüü su maaha ja hiidä su tükü sinnasamma puhmõ vaihõlõ!»
Kupati täst müüdä, õkvalt uma koolimajakõsõ üskä. Mullõ tõtõstõ seos pääväs ull’õst avit’!
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
